Sina ja sinu grupikaaslased kehastute epidemioloogideks ning täidate ülesande, mis kuulub haiguse puhkemise korral epidemioloogide pädevusse. Ülesande saate muuseumis, kuid veebilehel olev tugimaterjal aitab teil rolli sisse elada ja annab vihjeid ees ootava kohta.
EPIDEMIOLOOGID
Epidemioloogid on rahvatervishoiu valdkonnas tegutsevad ametnikud ja teadlased, kelle peamiseks ülesandeks on uurida haiguspuhangutega seotud asjaolusid. Epidemioloogid tuvastavad nakkuskolde, nakkusallika, haigustekitaja levimisviisi, selgitavad välja nakkusohtlikud inimesed ja riskirühmad ning kavandavad viise, kuidas haiguse edaspidist või korduvat levikut takistada. Selles töös on oluline kiirus ja täpsus – mida kiiremini kogutakse haiguspuhangu kohta infot, seda kiiremini jõutakse ettepanekuteni, kuidas puhangut takistada ning haiguse levikule piir panna. Erakordsete puhangute juures lisandub meedia tähelepanu, elanikkonna hirm ning avalikkuse surve, mis rõhutavad kiire tegutsemise olulisust veelgi.
Epidemioloogi baaspädevuste hulka kuuluvad põhjalikud teadmised tervishoiu korraldusest ent ka bioloogilistest protsessidest nagu haigustekitaja toime ja levik või vaktsiini tööpõhimõte. Epidemioloogide peamisi tööriistu on andmed, seega ei saa üle ega ümber uurimismeetodite tundmisest (sh andmete kogumise meetoditest ja andmeanalüüsi tarkvarast). Efektiivseks tööks ehk teadmiste ja kogutud info baasil järeldusteni jõudmiseks läheb vaja ka kriitilist mõtlemist ning seostamisoskust. Kuna tehtud järeldusi, leide, juhiseid ja ettepanekuid jagatakse meditsiinitöötajate, tervishoiupoliitikat korraldavate asutuste (nt sotsiaalministeerium) aga ka avalikkusega, tuleb kasuks hea suhtlemisoskus ja karisma. Seda enam, et epidemioloogid töötavad enamasti meeskonna või uurimisrühmana.
Epidemioloogide panus pole oluline pelgalt ootamatute ja suurekaaluliste haiguspuhangute ja epideemiate korral. Olenevalt valdkonnast ja töökohast, kogutakse järjepidevalt elanikkonna terviseandmeid, monitooritakse haiguste esinemist, nõustatakse tervishoiupoliitika juures ja luuakse haiguste ennetamise või kontrolli all hoidmise programme. Tinglikult võib eristada rakendusepidemiolooge, kes tegelevad haiguste seirega ning puhangute ilmnemisel aktiivselt sekkuvad (nt Terviseameti töötajad) ja teadusele orienteeritud epidemiolooge, kes tegelevad pikaajaliste uuringute ja uute uurimismeetodite välja töötamisega (nt TAI või TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi töötajad).
Epidemioloogi baaspädevuste hulka kuuluvad põhjalikud teadmised tervishoiu korraldusest ent ka bioloogilistest protsessidest nagu haigustekitaja toime ja levik või vaktsiini tööpõhimõte. Epidemioloogide peamisi tööriistu on andmed, seega ei saa üle ega ümber uurimismeetodite tundmisest (sh andmete kogumise meetoditest ja andmeanalüüsi tarkvarast). Efektiivseks tööks ehk teadmiste ja kogutud info baasil järeldusteni jõudmiseks läheb vaja ka kriitilist mõtlemist ning seostamisoskust. Kuna tehtud järeldusi, leide, juhiseid ja ettepanekuid jagatakse meditsiinitöötajate, tervishoiupoliitikat korraldavate asutuste (nt sotsiaalministeerium) aga ka avalikkusega, tuleb kasuks hea suhtlemisoskus ja karisma. Seda enam, et epidemioloogid töötavad enamasti meeskonna või uurimisrühmana.
Epidemioloogide panus pole oluline pelgalt ootamatute ja suurekaaluliste haiguspuhangute ja epideemiate korral. Olenevalt valdkonnast ja töökohast, kogutakse järjepidevalt elanikkonna terviseandmeid, monitooritakse haiguste esinemist, nõustatakse tervishoiupoliitika juures ja luuakse haiguste ennetamise või kontrolli all hoidmise programme. Tinglikult võib eristada rakendusepidemiolooge, kes tegelevad haiguste seirega ning puhangute ilmnemisel aktiivselt sekkuvad (nt Terviseameti töötajad) ja teadusele orienteeritud epidemiolooge, kes tegelevad pikaajaliste uuringute ja uute uurimismeetodite välja töötamisega (nt TAI või TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi töötajad).
Teaduslik meetod epidemioloogias |
Epidemioloogid lähtuvad oma uurimustes (loodus)teaduslikust meetodist, mille tuuma moodustab neli sammu:
- tähelepanek või vaatlus uuritava nähtuse või probleemi kohta, millele soovitakse leida selgitus/lahendus;
- hüpoteesi (põhjendatud oletuse) püstitamine, mis sisaldab väidet oletatava lahenduse kohta;
- hüpoteesi testimine, kus kontrollitakse, kas kogutud andmed annavad alust hüpoteesi tõeseks pidada ehk kas andmed kinnitavad esitatud väidet;
- hüpoteesi kummutamine/kinnitamine, kus tehakse lõplik järeldus selle kohta, kas eelnevalt püstitatud oletus on õige või mitte.
Probleem
Selle mängu kontekstis on epidemioloogide tähelepanu all uudne ja erakorraline haigus. Haiguspuhang iseenesest ei saa teadusliku meetodi esimeseks sammuks ehk probleemiks olla, sest on liiga üldsõnaline ja laialivalguv. Probleem peab olema konkreetne, et oleks võimalik piiritleda oletatavat lahendust. Näiteks võib probleem seisneda selles, et ei teata nakkuse allikat või kollet. Sel juhul võidakse sõnastada uurimisküsimus Kes/mis põhjustab inimeste haigestumist?/ Kust on haiguspuhang alguse saanud?
Hüpoteesi püstitamine
Hüpoteesi püstitamine on kohane ainult kvantitatiivse uurimuse puhul ja põhineb teadaolevatel faktidel. Baasteadmiste saamiseks ja hüpoteesi püstitamiseks rakendatakse kirjeldavat epidemioloogiat, kus otsitakse esmakärjekorras vastuseid küsimustele kes, mis, millal ja kus. Teabe saamiseks teevad epidemioloogid koostööd paljude osapooltega - küsitlevad haigeid ja nende lähedasi, suhtlevad perearstide ja meditsiinipersonaliga, võtavad ühendust toidutarnijate/loomapidajate vm haiguse puhkemisega seotud osapooltega.
Alljärgnevad kirjeldava uurimise tulemusel saadud infokillud:
Kuigi hüpoteesi ei ole veel kinnitatud ega ümber lükatud, saavad epidemioloogid ette võtta esmased meetmed: määratleda toidutarnija, peatada ta tegevus, uurida, kuhu ta veel on toiduaineid tarninud ning kontrollida, ega sealne toodang saastunud ei ole. Nii hoitakse ära võimalik teiste inimeste haigestumine.
Salmonelloosi vastu on ravi küll olemas, kuid antibiootikumiresistentsuse riskist tingituna seda tungiva vajaduseta ei rakendata. Inimene on võimeline selle omal jõul üle elama.
Alljärgnevad kirjeldava uurimise tulemusel saadud infokillud:
- KES? - Esimesed arsti poole pöördunud haiged on mõlemast soost eri vanuses õpilased.
- MIS? - Sümptomiteks on iiveldus, peavalu, äge kõhulahtisus, oksendamine ja peavalu ning kliinilised testid näitavad Salmonella typhi olemasolu organismis.
- MILLAL? - Salmonelloos avaldub juba 8-48 tundi peale bakteri kehasse sattumist, selle järgi saab ligikaudu kindlaks määrata, millal haigustekitaja kehasse sattus.
- KUS? - Kõik haiged käivad ühes koolis ja tarbivad koolitoitu ning kuna Salmonella bakter on seostatav saastunud toiduainete ja veega, võib ühendavaks lüliks olla söökla.
Kuigi hüpoteesi ei ole veel kinnitatud ega ümber lükatud, saavad epidemioloogid ette võtta esmased meetmed: määratleda toidutarnija, peatada ta tegevus, uurida, kuhu ta veel on toiduaineid tarninud ning kontrollida, ega sealne toodang saastunud ei ole. Nii hoitakse ära võimalik teiste inimeste haigestumine.
Salmonelloosi vastu on ravi küll olemas, kuid antibiootikumiresistentsuse riskist tingituna seda tungiva vajaduseta ei rakendata. Inimene on võimeline selle omal jõul üle elama.
Hüpoteesi testimine
Kui hüpoteesi püstitamiseks rakendati kirjeldavat epidemioloogiat, siis hüpoteesi testimisel rakendatakse analüütilist epidemioloogiat, mis otsib vastused küsimustele miks ja kuidas ning kus tuleb mängu tõsine töö kvantitatiivsete andmetega (näiteks küsitlemise tulemusel saadud infoga).
Epidemioloogias testitakse hüpoteese kohortuuringu või juhtkontrolluuringu abil, kus kaheks peamiseks väärtuseks on ohutegur (hakkliha) ja tagajärg (salmonelloos). Tahetakse leida, kas nende vahel on tugev, nõrk või hoopis puuduv seos. Seda tehakse suhtelise riski või šansisuhte abil. Uuringutesse kaasatakse kõik õpilased, kes sööklas söövad - nii need, kes sel päeval hakkliha sõid, kui ka need, kes võtsid hoopis putru - see kindlustab valimi esinduslikkuse ja annab usaldusväärse tulemuse. Epidemioloogilistes uuringutes analüüsitakse andmeid sageli 2x2 tabeli abil.
Epidemioloogias testitakse hüpoteese kohortuuringu või juhtkontrolluuringu abil, kus kaheks peamiseks väärtuseks on ohutegur (hakkliha) ja tagajärg (salmonelloos). Tahetakse leida, kas nende vahel on tugev, nõrk või hoopis puuduv seos. Seda tehakse suhtelise riski või šansisuhte abil. Uuringutesse kaasatakse kõik õpilased, kes sööklas söövad - nii need, kes sel päeval hakkliha sõid, kui ka need, kes võtsid hoopis putru - see kindlustab valimi esinduslikkuse ja annab usaldusväärse tulemuse. Epidemioloogilistes uuringutes analüüsitakse andmeid sageli 2x2 tabeli abil.
Hüpoteesi kinnitamine/kummutamine
Arvuliste näitajate (suhtelise riski või šansisuhte) saamine ei tähenda veel sugugi, et töö on lõpetatud. Andmete põhjal saadud tulemusi tuleb interpreteerida ja lahti mõtestada, saadud suhtelise riski ja šansisuhte kohta tuleb teha järeldusi. Kas tuvastatud seos on piisavalt tugev, et ohutegurit ja haigestumist seostada? Vastavalt “jah” või “ei” vastusele võib hüpoteesi lugeda kinnitatuks või kummutatuks.
Aitäh, et töötasid oma rolli tugimaterjali läbi. Kohtume muuseumis!