Sina ja sinu grupikaaslased kehastute immunoloogiks ja näitlejateks ning täidate ülesande, mis nõuab haiguspuhangu kontekstis immunoloogi kompetentsi. Ülesande saate muuseumis, kuid veebilehel olev tugimaterjali aitab teil rolli sisse elada ja annab vihjeid ees ootava kohta.
NB! Selle rolli sees toimub veel üks jagunemine. Otsustage üheskoos, kes teist on 1. immunoloog, ja 2. näitlejad.
NB! Selle rolli sees toimub veel üks jagunemine. Otsustage üheskoos, kes teist on 1. immunoloog, ja 2. näitlejad.
IMMUNOLOOG
Immunoloogi uurimisobjektiks on keha vastupanuvõime ja selle toimemehhanism. Teadustööle orienteeritud immunoloog kavandab ja viib läbi uuringuid, kaardistab kuidas immuunsüsteem toimib ning uurib, mis juhtub kui immuunsüsteem inimest alt veab. Immunoloog võib olla ka praktiseeriv arst, kes diagnoosib ja ravib puuduliku immuunsusega inimesi, dokumenteerib ja talletab asjakohast teavet ning rakendab teadusuuringute põhjal uusi ravivõtteid. Vastavalt huvivaldkonnale võivad immunoloogid tegeleda patogeenide uurimise ja vaktsiinide välja töötamisega, puudulikust immuunsusest tingitud probleemide (allergiate, autoimmuunhaiguste, vähkkasvajate) uurimisega, keha doonororganitega kohanemise küsimuste ning keskkonna ja elustiili mõju uurimisega.
Kuna immunoloog võib olla nii teadlane, kes teeb kliinilisi ja laboripõhiseid uurimusi, kui arst, kes peab suhtlema patsientidega, võib öelda, et immunoloogi pädevuste hulka kuulub uurimistöö kavandamine ja läbi viimine, teadmised laboratoorse töö ja sealsete meetodite kohta, aga ka hea suhtlemisoskus. Viimast läheb siin mängus ka teil vaja, sest täidate just arstina töötava immunoloogi rolli.
Haigestumine on erakorraline sündmus, mis mõjutab nii inimese igapäevast elukorraldust kui ka emotsionaalset seisundit. Arsti poole pöördutakse ootusega saada abi ja leevendust. Arste peetakse oma ala spetsialistideks mistõttu meditsiiniotsustesse inimesed ennast üldiselt ei sega. Küll aga hinnatakse arste ja meditsiinilist personali selle järgi, kuidas nad haigeid n-ö teenindanud on. Teenindusmudeli alla käib nii viisakas vastuvõtt, valmisolek vastata küsimustele, põhjalikud selgitused, kui ka asjalik tegevusplaan ja selged juhised (Kenagy jt 1999). Mida rohkem ja põhjalikumalt on arst valmis haigele tema olukorda selgitama, seda suurem on patsiendi usaldus tema vastu (Thom ja Campbell 1997).
Kasutatud kirjandus:
Kenagy J. W., Berwick D. M., Shore M. F. (1999). Service Quality in Health Care. JAMA. Nr 281(7). Lk 661-665.
Thom D.H., Campbell B. (1997). Patient-physician trust: an exploratory study. J Fam Pract. Nr 44(2). Lk 167-76
Kuna immunoloog võib olla nii teadlane, kes teeb kliinilisi ja laboripõhiseid uurimusi, kui arst, kes peab suhtlema patsientidega, võib öelda, et immunoloogi pädevuste hulka kuulub uurimistöö kavandamine ja läbi viimine, teadmised laboratoorse töö ja sealsete meetodite kohta, aga ka hea suhtlemisoskus. Viimast läheb siin mängus ka teil vaja, sest täidate just arstina töötava immunoloogi rolli.
Haigestumine on erakorraline sündmus, mis mõjutab nii inimese igapäevast elukorraldust kui ka emotsionaalset seisundit. Arsti poole pöördutakse ootusega saada abi ja leevendust. Arste peetakse oma ala spetsialistideks mistõttu meditsiiniotsustesse inimesed ennast üldiselt ei sega. Küll aga hinnatakse arste ja meditsiinilist personali selle järgi, kuidas nad haigeid n-ö teenindanud on. Teenindusmudeli alla käib nii viisakas vastuvõtt, valmisolek vastata küsimustele, põhjalikud selgitused, kui ka asjalik tegevusplaan ja selged juhised (Kenagy jt 1999). Mida rohkem ja põhjalikumalt on arst valmis haigele tema olukorda selgitama, seda suurem on patsiendi usaldus tema vastu (Thom ja Campbell 1997).
Kasutatud kirjandus:
Kenagy J. W., Berwick D. M., Shore M. F. (1999). Service Quality in Health Care. JAMA. Nr 281(7). Lk 661-665.
Thom D.H., Campbell B. (1997). Patient-physician trust: an exploratory study. J Fam Pract. Nr 44(2). Lk 167-76
Haigestumine
Mõned nädalad, päevad või tunnid enne kui inimese rammestab kõrge palavik, nõrkus või mõni muu sümptom, toimub inimese kehas tegelikult juba patogeeni ja immuunsüsteemi kontekstis vilgas tegevus.
Viirus siseneb kehasse...
...toidu ja veega, õhu kaudu/sisse hindamisel, haige inimese või loomaga kokku puutumisel, kehavedelike või vere vahendusel. Vastavalt viirusele võivad viirusosakesed jääda lokaalseks ehk püsida sisenemiskohas või reisida verega edasi omale meelepäraste rakkude juurde.
Kaaperdab rakud...
... nii, et kinnitub antiretseptoritega rakkude külge ning vabastab oma nukleiinhappe raku sisse. Rakus viiruse DNA või RNA replikeerub ja sünteesitakse juurde viirusvalke. Paljundatud nukleiinhapped pakitakse sisse ning vabastatakse rakust, et nad saaksid kinnituda järgmistele organismi rakkudele ja juba mitmekordselt paljuneda. Seda nimetatakse lüütliseks tsükliks selle järgi, et viiruse paljunemise käigus organismi rakk lüüsub ehk läheb katki.
Kuid immuunsüsteem paneb vastu...
... spetsiifilise ja mittespetsiifilise reaktsiooniga.
Esmalt vastab organism mittespetsiifilise reaktsiooniga. Selle alla kuuluvad nii mehhaanilised barjäärid nagu nahk, lima, maohape, pisarad ja higi, ent ka kaasasündinud immuunmehhanismid nagu palavik, NK-rakud (loomulikud tapjarakud), fagotsüüdid ja makrofaagid. Mittespetsiifilise immuunsuse eripära seisneb kiires reaktsioonis valimatult kõigele, mida organism tajub võõrkehana. Mittespetsiifilise immuunreaktsiooni funktsioon on piirata viiruse paljunemist organismis. Ent kui üldine vastus jääb viiruse takistamisel nõrgaks ja viirus paljuneb vaatamata mittespetsiifilisele immuunvastusele, tuleb mängu spetsiifiline immuunsus.
Spetsiifilise immuunsuse eripäraks on kindel suund ühe konkreetse haigustekitaja vastu. Siin mängivad olulist rolli luuüdis valmivad antikehi valmistavad B-rakud ja tüümuses (harkelundis) valmivad viirusega nakatunud rakke hävitavad T-rakud. B-rakkude toodetud antikehad (IgG, IgM, IgA klassid) takistavad viiruse interaktsiooni organismi rakkudega ehk ei lase viirusel raku külge kinnituda, sellesse siseneda ega seal oma kapslist välja tulla. Lisaks saavad antikehad viirusega nakatunud rakke neutraliseerida ehk katki teha. T-rakkudel on küljes retseptor (TCR), mis tunneb ära viirusega nakatanud raku pinnal olevad võõrad peptiidid ning kinnitub nende külge. Kinnitumise järel aktiveerib T-rakk apoptoosi (rakusurma) või toodab interferooni, mis segab viiruse paljunemist teistesse rakkudesse. Lisaks sellele, et T-rakud ise viiruse üle võetud rakke hävitavad, võivad nad aktiveerida ka NK-rakke sama tegema.
Spetsiifilise immuunvastuse tulemuseks on viirusega nakatunud rakkude hävitamine. Oluline on ka see, et viirusega võitlemise tulemusel luuakse spetsiifilised n-ö “mäletavad” B-rakud, mis jäävad kehasse alles ning uuel kohtumisel viirusega tunnevad ta ära ning astuvad otsekohe võitlusesse. Sellele tõsiasjale on üles ehitatud ka vaktsineerimise võte.
Esmalt vastab organism mittespetsiifilise reaktsiooniga. Selle alla kuuluvad nii mehhaanilised barjäärid nagu nahk, lima, maohape, pisarad ja higi, ent ka kaasasündinud immuunmehhanismid nagu palavik, NK-rakud (loomulikud tapjarakud), fagotsüüdid ja makrofaagid. Mittespetsiifilise immuunsuse eripära seisneb kiires reaktsioonis valimatult kõigele, mida organism tajub võõrkehana. Mittespetsiifilise immuunreaktsiooni funktsioon on piirata viiruse paljunemist organismis. Ent kui üldine vastus jääb viiruse takistamisel nõrgaks ja viirus paljuneb vaatamata mittespetsiifilisele immuunvastusele, tuleb mängu spetsiifiline immuunsus.
Spetsiifilise immuunsuse eripäraks on kindel suund ühe konkreetse haigustekitaja vastu. Siin mängivad olulist rolli luuüdis valmivad antikehi valmistavad B-rakud ja tüümuses (harkelundis) valmivad viirusega nakatunud rakke hävitavad T-rakud. B-rakkude toodetud antikehad (IgG, IgM, IgA klassid) takistavad viiruse interaktsiooni organismi rakkudega ehk ei lase viirusel raku külge kinnituda, sellesse siseneda ega seal oma kapslist välja tulla. Lisaks saavad antikehad viirusega nakatunud rakke neutraliseerida ehk katki teha. T-rakkudel on küljes retseptor (TCR), mis tunneb ära viirusega nakatanud raku pinnal olevad võõrad peptiidid ning kinnitub nende külge. Kinnitumise järel aktiveerib T-rakk apoptoosi (rakusurma) või toodab interferooni, mis segab viiruse paljunemist teistesse rakkudesse. Lisaks sellele, et T-rakud ise viiruse üle võetud rakke hävitavad, võivad nad aktiveerida ka NK-rakke sama tegema.
Spetsiifilise immuunvastuse tulemuseks on viirusega nakatunud rakkude hävitamine. Oluline on ka see, et viirusega võitlemise tulemusel luuakse spetsiifilised n-ö “mäletavad” B-rakud, mis jäävad kehasse alles ning uuel kohtumisel viirusega tunnevad ta ära ning astuvad otsekohe võitlusesse. Sellele tõsiasjale on üles ehitatud ka vaktsineerimise võte.
Kui on mängus vaktsiin, siis...
...viiakse kehasse osa viiruse DNAst või mõni antigeen. Seejuures kindlustatakse, et vaktsiinis kasutatav nõrgestatud patogeenne materjal sisaldab õigeid retseptoreid, mis võimaldab nõrgestatud viirusel organismis elusraku külge kinnituda. Kui kinnitumist ei toimu, ringleb patogeen kehas niisama ringi ja immuunvastust sellele ei tule.
Kui aga nõrgestatud patogeen kinnitub, siis reageerib organism eelnevalt kirjeldatud moel selle erinevusega, et inimesel ei ole haigussümptomeid. Vaktsineerimise tulemusel tekivad sama moodi “mäletavad” B-rakud, mis kindlustavad, et uue nakatumise korral on organismi reaktsioon välkkiire ja efektiivne – viirus hävitatakse spetsiifilise immuunvaste toel.
Kuna viirused on arenemisvõimelised ja kiired muutujad, võib siiski inimene haigestuda viiruse muutunud vormi. Näiteks gripiviirus kerkib iga natukese aja tagant üles uuel kujul. H1N1, H3N2, H1N2 jt viitavad gripiviiruste erinevatele tüüpidele, mis kõik nõuavad ka erinevaid vaktsiine.
Kui aga nõrgestatud patogeen kinnitub, siis reageerib organism eelnevalt kirjeldatud moel selle erinevusega, et inimesel ei ole haigussümptomeid. Vaktsineerimise tulemusel tekivad sama moodi “mäletavad” B-rakud, mis kindlustavad, et uue nakatumise korral on organismi reaktsioon välkkiire ja efektiivne – viirus hävitatakse spetsiifilise immuunvaste toel.
Kuna viirused on arenemisvõimelised ja kiired muutujad, võib siiski inimene haigestuda viiruse muutunud vormi. Näiteks gripiviirus kerkib iga natukese aja tagant üles uuel kujul. H1N1, H3N2, H1N2 jt viitavad gripiviiruste erinevatele tüüpidele, mis kõik nõuavad ka erinevaid vaktsiine.
Dramatiseerimine
Dramatiseerimine tähendab mistahes teksti või ainese näidendi/draama vormi ümber panemist. Dramaatika jaguneb tragöödiaks, komöödiaks, draamaks ja tragikomöödiaks. Draama alaliikidena tuntakse muuhulgas karakterdraamat, olmedraamat, ajaloolist draamat, ideedraamat ning psühholoogilist draamat, kuid mitte alati ei sobitu dramatiseeringud ja lavastused nendessegi raamidesse.
Tänapäeva draama on väga liberaalne ning siin on kunstnikel vaba voli valida vahendeid ja viise, kuidas oma sõnumit edasi anda.
Näidendi kavandamise ja loomise juures juhindutakse enamasti nõuandest “rohkem tegevust, vähem teksti,” millega püütakse vältida pelka ainese retsiteerimist või ümberjutustamist. Draama võlu seisneb loo edasi andmises miljöö, näitlemise, tegevuse, žestide ja dialoogi vahendusel. Kui aines või tegevus nõuab rohkem selgitamist, tuuakse sisse proloog ja epiloog, kommentaarid, jutustaja, monoloog.
Samas on dramatiseerimise juures mõned baaskomponendid ilma milleta näidendit luua ei saa.
Üheks neist on STSEEN - näidendi väikseim ühik, millel on ühtne tegevus, muutumatu tegelaskond, aeg ja miljöö. Terviklik näidend moodustub hästi planeeritud stseenidest ja vaatustest.
Teiseks - TEGELASED. Tegelased viivad lugu edasi ning on näidendi looja hääleks. Publikut kõnetab vastasseis või konflikt ning seda on tegelaste vahendusel hea näidata – hea vs paha, laisk vs hakkaja, aus vs valelik on arhetüüpsed tegelaskujud.
Kolmas oluline komponent on DIALOOG või MONOLOOG. Nende kaudu antakse infot sündmuste kulgemise, tegelaste omavaheliste suhete ning tegelaste isikupärade, soovide ja kavatsuste kohta. Heaks dialoogiks peetakse ebaolulisest puhastatud, nappi ja väljendusrikast teksti.
(Teksti loomisel on toetutud Ivika Heina loodud teosele "Draamaraamat. Draamaõpetuse käsiraamat õpetajatele ja näiteringi juhendajatele" (2014))
Tänapäeva draama on väga liberaalne ning siin on kunstnikel vaba voli valida vahendeid ja viise, kuidas oma sõnumit edasi anda.
Näidendi kavandamise ja loomise juures juhindutakse enamasti nõuandest “rohkem tegevust, vähem teksti,” millega püütakse vältida pelka ainese retsiteerimist või ümberjutustamist. Draama võlu seisneb loo edasi andmises miljöö, näitlemise, tegevuse, žestide ja dialoogi vahendusel. Kui aines või tegevus nõuab rohkem selgitamist, tuuakse sisse proloog ja epiloog, kommentaarid, jutustaja, monoloog.
Samas on dramatiseerimise juures mõned baaskomponendid ilma milleta näidendit luua ei saa.
Üheks neist on STSEEN - näidendi väikseim ühik, millel on ühtne tegevus, muutumatu tegelaskond, aeg ja miljöö. Terviklik näidend moodustub hästi planeeritud stseenidest ja vaatustest.
Teiseks - TEGELASED. Tegelased viivad lugu edasi ning on näidendi looja hääleks. Publikut kõnetab vastasseis või konflikt ning seda on tegelaste vahendusel hea näidata – hea vs paha, laisk vs hakkaja, aus vs valelik on arhetüüpsed tegelaskujud.
Kolmas oluline komponent on DIALOOG või MONOLOOG. Nende kaudu antakse infot sündmuste kulgemise, tegelaste omavaheliste suhete ning tegelaste isikupärade, soovide ja kavatsuste kohta. Heaks dialoogiks peetakse ebaolulisest puhastatud, nappi ja väljendusrikast teksti.
(Teksti loomisel on toetutud Ivika Heina loodud teosele "Draamaraamat. Draamaõpetuse käsiraamat õpetajatele ja näiteringi juhendajatele" (2014))
Aitäh, et võtsid vaevaks tugimaterjal läbi töötada. Näeme muuseumis!