Sina ja sinu grupikaaslased kehastute ökoloogideks ning täidate ülesande, mis kuulub haiguse puhkemise korral ökoloogide pädevusse. Ülesande saate muuseumis, kuid veebilehel olev tugimaterjali aitab teil rolli sisse elada ja annab vihjeid ees ootava kohta.
ÖKOLOOGID
Ökoloogid uurivad suhteid organismide ja keskkonna vahel. Oluline mõiste ökoloogide töös on ökosüsteem (omavahel seotud elusorganismidest ja eluta keskkonnast koosnev terviklik kogum). Ökoloogid, kellel on ulatuslikud teadmised sellest, kuidas ja miks ökosüsteemid on üles ehitatud nii nagu nad on, oskavad üsna täpselt ennustada, mis saab siis kui mõnda tingimust ümber korraldada või tuua sisse uus muutuja. Seega on ökoloogide erialateadmised oluliseks baasiks keskkonnasäästliku käitumise planeerimisel.
Ökoloogias rakendatakse loodusteaduslikku meetodit, st püstitatakse hüpoteese, kogutakse andmeid, analüüsitakse neid ning tehakse sealt järeldused uuritava kohta. Üldised teemad, mis ökoloogidele huvi pakuvad, on näiteks ökosüsteemide muutumise/muutmise potentsiaalse mõju modelleerimine, loodusliku mitmekesisuse hindamine, organismide muutumise uurimine pikema aja vältel, ökosüsteeme mõjutavate faktorite uurimine ning keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku lähenemise tutvustamine. Tuntumate teemadena on pikemat aega üleval olnud kliimasoojenemine, taastuvenergia, tööstusest tingitud reostused jm.
Selle mängu kontekstis on asjakohane ökoloogia ja tervise kokkupuutepunktid. Enamasti seostuvad tervisega eelkõige inimese toidulauale jõudvad probleemid (GMO-soja/tomat/mais, pestitsiidiviinamari, antibiootikumiliha, elavhõbedakala). Ent ökoloogilisest perspektiivist vaadates on tervisega seostatav veel teinegi teema – nakkushaigused. Erinevad antropogeensed (inimtekkelised) või inimese tegevusega seotud tegurid põhjustavad muutusi ökosüsteemides, keskkonnas ja organismide vahelistes suhetes, mis omakorda mõjutavad patogeenide ilmnemist, kohanemist ja levikut.
Ökoloogias rakendatakse loodusteaduslikku meetodit, st püstitatakse hüpoteese, kogutakse andmeid, analüüsitakse neid ning tehakse sealt järeldused uuritava kohta. Üldised teemad, mis ökoloogidele huvi pakuvad, on näiteks ökosüsteemide muutumise/muutmise potentsiaalse mõju modelleerimine, loodusliku mitmekesisuse hindamine, organismide muutumise uurimine pikema aja vältel, ökosüsteeme mõjutavate faktorite uurimine ning keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku lähenemise tutvustamine. Tuntumate teemadena on pikemat aega üleval olnud kliimasoojenemine, taastuvenergia, tööstusest tingitud reostused jm.
Selle mängu kontekstis on asjakohane ökoloogia ja tervise kokkupuutepunktid. Enamasti seostuvad tervisega eelkõige inimese toidulauale jõudvad probleemid (GMO-soja/tomat/mais, pestitsiidiviinamari, antibiootikumiliha, elavhõbedakala). Ent ökoloogilisest perspektiivist vaadates on tervisega seostatav veel teinegi teema – nakkushaigused. Erinevad antropogeensed (inimtekkelised) või inimese tegevusega seotud tegurid põhjustavad muutusi ökosüsteemides, keskkonnas ja organismide vahelistes suhetes, mis omakorda mõjutavad patogeenide ilmnemist, kohanemist ja levikut.
Mis on zoonoos?
Loomadelt inimesele nakkavaid haigusi nimetatakse zoonoosideks. Zoonooside puhul eristatakse otse loomalt saadud patogeeni (nt marutõbi, linnugripp, Salmonella ja E.coli) ning vahendajate kaudu inimeseni jõudnud haigust. Vahendajatekst on üldiselt mobiilsed isendid nagu kirbud, sääsed, hiired, linnud ja nahkhiired, kelle sees patogeen saab reisida ja järgmist sobilikku peremeest otsida. Vahendajat haigustekitaja üldiselt ei mõjuta ega haigesta. Kui viirus on võimeline kanduma inimeselt inimesele, võib mõnest üksikust kokkupuutest haige looma või vahendajaga kasvada kiiresti välja ulatuslik haiguspuhang.
Paljude n-ö pika ajalooga nakkushaiguste algne peremees on samuti olnud loom. Patogeen on lihtsalt ühel hetkel ületanud liikidevahelise piiri ja kohanenud inimese kui uue peremehega. Näiteks arvatakse, et gripp, rõuged, leetrid ja tuberkuloos said inimeste haiguseks loomade kodustamisel. Küsimuse miks ja kuidas viirused liikide vahel hüppavad, peremehi vahetavad ja ootamatult (uuesti) esile kerkivad, vastus on kompleksne ning siin on pakutud mitmeid variante.
Arvatakse, et üks ulatuslikemaid kaasaegseid viirusnakkusi - HIV1 - on muundunud SIV-ist ehk ahvide immuunpuudulikkust põhjustavast viirusest. Inimesele üle tulemist seostatakse šimpansite liha tarbimisega Aafrika maapiirkondades. Ahvide küttimine või surnult leitud loomade söömine võis olla tingitud vaesusest või näljahädast. Ahvi kehas elanud viirus sattus vere või tooreks jäänud liha vahendusel inimese kehasse ja kuna inimese immuunsüsteem ei olnud viirusega varem kokku puutunud ega suutnud õigeaegselt reageerida, suutis ahvide immuunpuudulikkust põhjustav viirus inimeses kohaneda ja inimese haigestada.
Viirus oleks võinud jäädagi maapiirkonna kogukonda isolatsiooni. Kuid kuna inimesed liiguvad palju, kandsid esimesed nakatunud haiguse teistesse piirkondadesse ja linnadesse ning sealsed järgmised nakatunud üle maailma laiali. Edaspidi aitab viiruse levikule kaasa inimeste käitumine - kaitsmata seksuaalvahekorrad ja süstalde korduvkasutamine.
Viimase aja ootamatult ilmnenud ja inimesi raputanud nakkushaigused nagu Ebola ja Zika on samuti zoonootilise päritoluga. Need patogeenid on looduses kogu aeg olemas olnud, kuid muutused keskkonnas või ökosüsteemis on tinginud patogeeni peremehevahetuse ja laiema leviku.
75% uutest esilekerkivatest patogeenidest on zoonootilist päritolu, seega inimese ja keskkonna suurenevas vastasmõjus tuleb olla valmis, et Ebola ja Zika ei jää erandlikeks üksikjuhtudeks.
Zoonooside ja muude uute nakkushaiguste tekkimisele aitavad kaasa nii keskkondlikud kui antropogeensed ehk inimtekkelised faktorid. Üldiselt võib need S. S. Morse (1995) järgi kokku võtta järgmiste märksõnadega:
- muutused ökosüsteemis
- intensiivne põllumajandus,
- muutused demograafias ja inimkäitumises,
- reisimine ja kaubandus,
- muutused toiduainetööstuses kasutatavates meetodites,
- patogeenide muutlikkus ja kohanemisvõime,
- tervishoiukorralduse puudulikkus.
Paljude n-ö pika ajalooga nakkushaiguste algne peremees on samuti olnud loom. Patogeen on lihtsalt ühel hetkel ületanud liikidevahelise piiri ja kohanenud inimese kui uue peremehega. Näiteks arvatakse, et gripp, rõuged, leetrid ja tuberkuloos said inimeste haiguseks loomade kodustamisel. Küsimuse miks ja kuidas viirused liikide vahel hüppavad, peremehi vahetavad ja ootamatult (uuesti) esile kerkivad, vastus on kompleksne ning siin on pakutud mitmeid variante.
Arvatakse, et üks ulatuslikemaid kaasaegseid viirusnakkusi - HIV1 - on muundunud SIV-ist ehk ahvide immuunpuudulikkust põhjustavast viirusest. Inimesele üle tulemist seostatakse šimpansite liha tarbimisega Aafrika maapiirkondades. Ahvide küttimine või surnult leitud loomade söömine võis olla tingitud vaesusest või näljahädast. Ahvi kehas elanud viirus sattus vere või tooreks jäänud liha vahendusel inimese kehasse ja kuna inimese immuunsüsteem ei olnud viirusega varem kokku puutunud ega suutnud õigeaegselt reageerida, suutis ahvide immuunpuudulikkust põhjustav viirus inimeses kohaneda ja inimese haigestada.
Viirus oleks võinud jäädagi maapiirkonna kogukonda isolatsiooni. Kuid kuna inimesed liiguvad palju, kandsid esimesed nakatunud haiguse teistesse piirkondadesse ja linnadesse ning sealsed järgmised nakatunud üle maailma laiali. Edaspidi aitab viiruse levikule kaasa inimeste käitumine - kaitsmata seksuaalvahekorrad ja süstalde korduvkasutamine.
Viimase aja ootamatult ilmnenud ja inimesi raputanud nakkushaigused nagu Ebola ja Zika on samuti zoonootilise päritoluga. Need patogeenid on looduses kogu aeg olemas olnud, kuid muutused keskkonnas või ökosüsteemis on tinginud patogeeni peremehevahetuse ja laiema leviku.
75% uutest esilekerkivatest patogeenidest on zoonootilist päritolu, seega inimese ja keskkonna suurenevas vastasmõjus tuleb olla valmis, et Ebola ja Zika ei jää erandlikeks üksikjuhtudeks.
Zoonooside ja muude uute nakkushaiguste tekkimisele aitavad kaasa nii keskkondlikud kui antropogeensed ehk inimtekkelised faktorid. Üldiselt võib need S. S. Morse (1995) järgi kokku võtta järgmiste märksõnadega:
- muutused ökosüsteemis
- intensiivne põllumajandus,
- muutused demograafias ja inimkäitumises,
- reisimine ja kaubandus,
- muutused toiduainetööstuses kasutatavates meetodites,
- patogeenide muutlikkus ja kohanemisvõime,
- tervishoiukorralduse puudulikkus.
Argumenteerimine
Väiteid võib esitada igaüks, kuid tõsiseltvõetavad väited on üldiselt ka hästi põhjendatud. Argumenteerimine kui väite tõestamise viis koosneb neljast kindlast komponendist:
Tõestusena võidakse kasutada fakte, katseid ja uuringuid, statistilisi andmeid, norme ja seadusi, tõestusi mittevajavaid väiteid ja ekspertide arvamusi.
Lisainfot argumenteerimise ja väitlemise kohta saad siit.
- VÄIDE
- SELETUS
- TÕESTUS
- JÄRELDUS
Tõestusena võidakse kasutada fakte, katseid ja uuringuid, statistilisi andmeid, norme ja seadusi, tõestusi mittevajavaid väiteid ja ekspertide arvamusi.
Lisainfot argumenteerimise ja väitlemise kohta saad siit.
Aitäh, et võtsid vaevaks tugimaterjal läbi töötada. Näeme muuseumis!