Sina ja sinu grupikaaslased kehastute sotsiaalministeeriumi esindajateks ning täidate ülesande, mis kuulub haiguse puhkemise korral ministeeriumi töötajate pädevusse. Ülesande saate muuseumis, kuid veebilehel olev tugimaterjal aitab teil rolli sisse elada ja annab vihjeid ees ootava kohta.
NB! Selle rolli sees toimub veel üks jagunemine. Otsustage üheskoos, kes teist on 1. tervise- ja tööminister ja 2. kriisikommunikatsiooni nõunikud.
NB! Selle rolli sees toimub veel üks jagunemine. Otsustage üheskoos, kes teist on 1. tervise- ja tööminister ja 2. kriisikommunikatsiooni nõunikud.
SOTSIAALMINISTEERIUMI ESINDAJAD
Ministeerium on riigivalitsemise organ, mis juhib mingi kindla eluala haldamist. Sotsiaalministeerium korraldab tööhõive, tervishoiu, sotsiaalabi ja -kindlustusega seotud küsimusi ja poliitikat. Selle täpsemaid sihte ja eesmärke saab uurida siit, Selle mängu kontekstis on oluline sotsiaalministeeriumi üks juhtidest - tervise- ja tööminister.
Tervise- ja tööminister on Eesti Vabariigi valitsuse liige, kes osaleb tervishoidu, rahvatervist, ravimeid jms puudutava poliitika kujundamisel ja elluviimisel. Tema vastutusalasse kuulub mitu selle valdkonnaga seotud institutsiooni - Terviseamet, Ravimiamet, Tööinspektsioon, Eesti Haigekassa, Eesti Töötukassa jt. Epideemiapuhangu kontekstis on märgiline eelkõige Terviseamet, mille töötajad asuvad tegutsema "Nakkuste ennetamise ja tõrje seaduse" alusel ning alluvad ministri vastavatele määrustele, nt "Nakkuse tõrje nõuded".
Väiksekaaluliste ja tavapäraste haiguspuhangute juures ministrit kindlasti ei kaasata. Küll aga on tema osalus oluline erakorralise sündmuse (nt siin mängus käsitletava epideemia) juures. Tervise- ja tööminister vastutab selle eest, et riik lahendaks kiiresti ja väikseima kahjuga haiguspuhangust tingitud kriisiolukorra. See tähendab esiteks korralduste andmist nakkushaiguse uurimise ja tõrjega seotud üksustele ning teiseks kriisikommunikatsiooni rakendamist.
Ministrit toetab tema töös mitu nõunikku, kelle ülesanne seisnebki peamiselt nõu andmises. Üldiselt on nõunikel kindlad valdkonnad, milles nad on pädevad ning milles ministrit konsulteerivad.
Tervise- ja tööminister on Eesti Vabariigi valitsuse liige, kes osaleb tervishoidu, rahvatervist, ravimeid jms puudutava poliitika kujundamisel ja elluviimisel. Tema vastutusalasse kuulub mitu selle valdkonnaga seotud institutsiooni - Terviseamet, Ravimiamet, Tööinspektsioon, Eesti Haigekassa, Eesti Töötukassa jt. Epideemiapuhangu kontekstis on märgiline eelkõige Terviseamet, mille töötajad asuvad tegutsema "Nakkuste ennetamise ja tõrje seaduse" alusel ning alluvad ministri vastavatele määrustele, nt "Nakkuse tõrje nõuded".
Väiksekaaluliste ja tavapäraste haiguspuhangute juures ministrit kindlasti ei kaasata. Küll aga on tema osalus oluline erakorralise sündmuse (nt siin mängus käsitletava epideemia) juures. Tervise- ja tööminister vastutab selle eest, et riik lahendaks kiiresti ja väikseima kahjuga haiguspuhangust tingitud kriisiolukorra. See tähendab esiteks korralduste andmist nakkushaiguse uurimise ja tõrjega seotud üksustele ning teiseks kriisikommunikatsiooni rakendamist.
Ministrit toetab tema töös mitu nõunikku, kelle ülesanne seisnebki peamiselt nõu andmises. Üldiselt on nõunikel kindlad valdkonnad, milles nad on pädevad ning milles ministrit konsulteerivad.
Kriisikommunikatsioon
Täidesaatva võimu kõrgemaks organiks olemise juurde kuulub demokraatlikus ja kaasaegses ühiskonnas läbipaistvus ja avatus, mistõttu on avalikkusega suhtlemine valitsuse töö oluline osa. Üldine kommunikatsioon puudutab valitsuse, ministeeriumite ja riigiasutuste otsuste-tegevuse selgitamist ja põhjendamist ning on enamasti üsnagi igapäevane asi. Näiteks on selle eesmärgiga seatud sisse valitsuse iganeljapäevased pressikonverentsid. Igal valitsuse teol on tulemused, mis mõjutavad kodanikke, ettevõtteid ja organisatsioone, ühiskonda, rahvusvahelist üldsust, ent iga kommunikatsioon on alati ka kahepoolne – valitsus suhtleb avalikkusega ning arvestab oma tegevuses kodanike seisukohtadega.
Kriisikommunikatsioon, nagu nimigi ütleb, saab vajalikuks siis, siis kui on tekkinud kriis (nt üleujutus, sõda, korratused, epideemiad) või hädaolukord. Sellisel ajal kasvab inimeste vajadus informatsiooni järele tohutult. Lisaks sellele, et avalikkusega suhtlemine on niigi valitsuse kavas, näeb ka "Hädaolukorra seadus" ette, et valitsusel on kohustus anda üldsusele infot.
Kriisikommunikatsiooni peamiseks sisuks on üldjuhul elanikkonna teavitamine:
- valitsevast ohust
- meetmetest, mida võtab ohu maandamiseks või kahju vähendamiseks ette riik
- meetmetest, mida saab samadel põhjustel võtta ette inimene ise.
Seejuures on oluline, et teabe väljastamine toimuks viivitamatult, ka siis kui kõikidele küsimustele veel vastuseid ei ole. Esmateade ei pea sisaldama kõiki üksikasju, peaasi, et antakse infot kriisi olemuse kohta ning viidatakse, millal antakse täiendavat infot. Tõsisema hädaolukorra tekkides käivitatakse valitsuse kommunikatsioonibürooga kooskõlastatult kohe veebileht www.kriis.ee, mille kaudu antakse avalikkusele infot hetkeolukorra kohta.
Info edastamine ja selle viis mõjutavad suuresti seda, kas inimesed mõistavad toimunut ja tunnevad ennast kindlalt ning kaasatult. See omakorda määrab kuivõrd inimesed riiki usaldavad ning kas ollakse valmis järgima riigiasutuste antavaid juhiseid. Info kinni pidamine võib käivitada spekulatsioonid, kuulujutud ja valeinfo levimise, mis hakkavad kriisi paisutama. Ka head, kuid piisavalt hästi lahti seletamata või põhjendamata jäänud otsused, võivad kriisi süvendada või jääda inimeste suhtumist mõjutama peale kriisi möödumist.
On ka suur vahe, kas sõnum on suunatud kannatanute ja hukkunute perekonnaliikmetele, ohustatud piirkonnas viibivatele isikutele või rahvusvahelisele üldsusele.
Eestis kehtib sõna-ja informatsioonivabadus ehk õigus vabalt ilma sekkumiseta arvamust avaldada, õigus saada informatsiooni ning õigus levitada informatsiooni, mõtteid ja ideid. Viimastel aastatel on ent üha rohkem hakatud rääkima ka mõnede riikide või huvigruppide sihilikust valeinfo omadel eesmärkidel kasutamisest. Üks selliseid võtteid on nt ametlike sõnumite sihilik pooltõdede ja ka valainfo levitamisega "lahjendamine" - kui ametlikule infole lisaks kuhjub sotsiaalmeedia avarustes erinevaid vastukäivate tõdede ja pooltõdede lisakihte, muutub tegeliku tõe leidmine infokülluses üha keerukamaks.
Ka Eesti ühiskonnas levitatakse pingete tekitamiseks väärinformatsiooni ehk tahtlikult eksitamiseks mõeldud tõe ja vale segu. Selleks kasutatakse näiteks nii eri väljaandeid kui ka lugematuid libakontosid sotsiaalmeedias. Mõjutustegevuse pseudokanalid on maskeeritud välja nägema online-portaalideks, „sõltumatuteks“ telekanaliteks, uudisteagentuurideks, raadioprogrammideks või trükiväljaanneteks. Pseudokanalid koguvad pehmete teemade kaudu populaarsust ning propaganda vahele avaldatud tõeste uudistega legitiimsust.
Tuleb olla tähelepanelik millisest algallikast mingi tõde pärineb ja mis võib olla selle levitamise eesmärk - kas mitte näiteks demokraatlikes ja indiviidi enda vastutusel põhinevates ühiskondades segaduse külvamine?
Tutvuge ka "Valitsuskommunikatsiooni käsiraamatuga" (2018), kus leiab valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused. Mõelge, kas ja kuidas neid saab kasutada inimeste eraelus või teistes asutustes ja organisatsioonides.
Kriisikommunikatsioon, nagu nimigi ütleb, saab vajalikuks siis, siis kui on tekkinud kriis (nt üleujutus, sõda, korratused, epideemiad) või hädaolukord. Sellisel ajal kasvab inimeste vajadus informatsiooni järele tohutult. Lisaks sellele, et avalikkusega suhtlemine on niigi valitsuse kavas, näeb ka "Hädaolukorra seadus" ette, et valitsusel on kohustus anda üldsusele infot.
Kriisikommunikatsiooni peamiseks sisuks on üldjuhul elanikkonna teavitamine:
- valitsevast ohust
- meetmetest, mida võtab ohu maandamiseks või kahju vähendamiseks ette riik
- meetmetest, mida saab samadel põhjustel võtta ette inimene ise.
Seejuures on oluline, et teabe väljastamine toimuks viivitamatult, ka siis kui kõikidele küsimustele veel vastuseid ei ole. Esmateade ei pea sisaldama kõiki üksikasju, peaasi, et antakse infot kriisi olemuse kohta ning viidatakse, millal antakse täiendavat infot. Tõsisema hädaolukorra tekkides käivitatakse valitsuse kommunikatsioonibürooga kooskõlastatult kohe veebileht www.kriis.ee, mille kaudu antakse avalikkusele infot hetkeolukorra kohta.
Info edastamine ja selle viis mõjutavad suuresti seda, kas inimesed mõistavad toimunut ja tunnevad ennast kindlalt ning kaasatult. See omakorda määrab kuivõrd inimesed riiki usaldavad ning kas ollakse valmis järgima riigiasutuste antavaid juhiseid. Info kinni pidamine võib käivitada spekulatsioonid, kuulujutud ja valeinfo levimise, mis hakkavad kriisi paisutama. Ka head, kuid piisavalt hästi lahti seletamata või põhjendamata jäänud otsused, võivad kriisi süvendada või jääda inimeste suhtumist mõjutama peale kriisi möödumist.
On ka suur vahe, kas sõnum on suunatud kannatanute ja hukkunute perekonnaliikmetele, ohustatud piirkonnas viibivatele isikutele või rahvusvahelisele üldsusele.
Eestis kehtib sõna-ja informatsioonivabadus ehk õigus vabalt ilma sekkumiseta arvamust avaldada, õigus saada informatsiooni ning õigus levitada informatsiooni, mõtteid ja ideid. Viimastel aastatel on ent üha rohkem hakatud rääkima ka mõnede riikide või huvigruppide sihilikust valeinfo omadel eesmärkidel kasutamisest. Üks selliseid võtteid on nt ametlike sõnumite sihilik pooltõdede ja ka valainfo levitamisega "lahjendamine" - kui ametlikule infole lisaks kuhjub sotsiaalmeedia avarustes erinevaid vastukäivate tõdede ja pooltõdede lisakihte, muutub tegeliku tõe leidmine infokülluses üha keerukamaks.
Ka Eesti ühiskonnas levitatakse pingete tekitamiseks väärinformatsiooni ehk tahtlikult eksitamiseks mõeldud tõe ja vale segu. Selleks kasutatakse näiteks nii eri väljaandeid kui ka lugematuid libakontosid sotsiaalmeedias. Mõjutustegevuse pseudokanalid on maskeeritud välja nägema online-portaalideks, „sõltumatuteks“ telekanaliteks, uudisteagentuurideks, raadioprogrammideks või trükiväljaanneteks. Pseudokanalid koguvad pehmete teemade kaudu populaarsust ning propaganda vahele avaldatud tõeste uudistega legitiimsust.
Tuleb olla tähelepanelik millisest algallikast mingi tõde pärineb ja mis võib olla selle levitamise eesmärk - kas mitte näiteks demokraatlikes ja indiviidi enda vastutusel põhinevates ühiskondades segaduse külvamine?
Tutvuge ka "Valitsuskommunikatsiooni käsiraamatuga" (2018), kus leiab valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused. Mõelge, kas ja kuidas neid saab kasutada inimeste eraelus või teistes asutustes ja organisatsioonides.
Avalik sõnavõtt
Nagu paljude teiste tegemiste puhulgi on ka avaliku sõnavõtu kavandamise keskmes küsimus: Mis on mu eesmärk? Juba enne sõnavõtu plaanimist peaks kõneleja selle endale selgeks mõtlema ja suutma küsimusele lühidalt ja konkreetselt vastata.
Eesmärgist hakkavad hargnema järgmised küsimused. Näiteks võib sõnavõtja mõelda järgmistele aspektidele:
Sisu - Millest ma räägin? Mida ma öelda tahan? Mis on kõige olulisem? Mida kuulajad peaksid kindlasti kõrva taha panema? Kas mu kõne sisaldab demagoogiavõtteid või manipulatsioone? Kas fakt on arvamusest selgelt eristatud?
Struktuur - Kuidas ma oma sõnavõtu üles ehitan? Millistest osadest mu kõne koosneb? Millega ma alustan, millega lõpetan?
Keel - Kas mu kõne on ametlik või argine? Kas mu kõnes on kantseliiti või vähetuntud erialatermineid? Kas mu lausekonstruktsioone on kerge jälgida?
Kuulajad - Kes mu kuulajad on? Millised on nende ootused? Mida nad teada tahavad? Kas nad usuvad ja usaldavad mind?
Esinemine - Milline on mu kehakeel kõnelemisel? Kuidas ma kontrollin oma hääletooni ja -tugevust ning kõne tempot? Kas ma olen atraktiivne esineja? Kas mind on lihtne kuulata?
Näpunäiteid avaliku esinemise tõhustamise kohta leiab internetist väga palju, alustada võib näiteks sellest.
Eesmärgist hakkavad hargnema järgmised küsimused. Näiteks võib sõnavõtja mõelda järgmistele aspektidele:
Sisu - Millest ma räägin? Mida ma öelda tahan? Mis on kõige olulisem? Mida kuulajad peaksid kindlasti kõrva taha panema? Kas mu kõne sisaldab demagoogiavõtteid või manipulatsioone? Kas fakt on arvamusest selgelt eristatud?
Struktuur - Kuidas ma oma sõnavõtu üles ehitan? Millistest osadest mu kõne koosneb? Millega ma alustan, millega lõpetan?
Keel - Kas mu kõne on ametlik või argine? Kas mu kõnes on kantseliiti või vähetuntud erialatermineid? Kas mu lausekonstruktsioone on kerge jälgida?
Kuulajad - Kes mu kuulajad on? Millised on nende ootused? Mida nad teada tahavad? Kas nad usuvad ja usaldavad mind?
Esinemine - Milline on mu kehakeel kõnelemisel? Kuidas ma kontrollin oma hääletooni ja -tugevust ning kõne tempot? Kas ma olen atraktiivne esineja? Kas mind on lihtne kuulata?
Näpunäiteid avaliku esinemise tõhustamise kohta leiab internetist väga palju, alustada võib näiteks sellest.
Aitäh, et võtsid vaevaks tugimaterjal läbi töötada. Näeme muuseumis!