Sina ja sinu grupikaaslased kehastute psühholoogideks ning täidate ülesande, mis kuulub haiguse puhkemise korral psühholoogide pädevusse. Ülesande saate muuseumis, kuid veebilehel olev tugimaterjali aitab teil rolli sisse elada ja annab vihjeid ees ootava kohta.
SOTSIAALPSÜHHOLOOGID
Ootamatu haiguse levimine ja haigestumine on inimese jaoks erakorraline sündmus, mis tähendab tavapärase rutiini ja elukorralduse muutumist. Inimene sotsiaalse olendina on paratamatult mõjutatud teistest inimestest. Kui haigus on raske või tundmatu, nagu selles mängus, võib vaimne trauma ilmneda mitte ainult reaalselt haigestunuil, vaid reaktsioon tekkida kogukonnas/ühiskonnas tervikuna.
Sotsiaalpsühholoogid lähtuvad põhimõttest, et inimese käitumist mõjutavad teised inimesed ja sotsiaalne kontekst. Püütakse mõista, kuidas ja miks inimene käitub teatud olukordades nii nagu ta käitub ja ka seda, kuidas ta mõjutab teisi inimesi ja kuidas teised mõjutavad teda. Sotsiaalsete suhete juures uuritakse hoiakud, eelarvamusi, taju, käitumist, varjatud kalduvusi, emotsioone, kavatsusi, sotsiaalset identiteeti, stereotüüpe. Sotsiaalpsühholoogide ampluaa on lai ning nii mõnedki valdkonna eksperimendid on saanud maailmakuulsaks (nt Stanfordi vangla eksperiment). Inimeste käitumist selgitavaid teooriaid on loodud kümneid. Üheks näiteks on atributsiooniteooria, mis pakub seletust sellele, kuidas inimesed sündmusi põhjendavad.
Sotsiaalpsühholoogid lähtuvad põhimõttest, et inimese käitumist mõjutavad teised inimesed ja sotsiaalne kontekst. Püütakse mõista, kuidas ja miks inimene käitub teatud olukordades nii nagu ta käitub ja ka seda, kuidas ta mõjutab teisi inimesi ja kuidas teised mõjutavad teda. Sotsiaalsete suhete juures uuritakse hoiakud, eelarvamusi, taju, käitumist, varjatud kalduvusi, emotsioone, kavatsusi, sotsiaalset identiteeti, stereotüüpe. Sotsiaalpsühholoogide ampluaa on lai ning nii mõnedki valdkonna eksperimendid on saanud maailmakuulsaks (nt Stanfordi vangla eksperiment). Inimeste käitumist selgitavaid teooriaid on loodud kümneid. Üheks näiteks on atributsiooniteooria, mis pakub seletust sellele, kuidas inimesed sündmusi põhjendavad.
Haiguspuhang ja reaktsioon
Inimesed paranevad hädaolukorrast või traumast tõenäolisemalt siis, kuid nad tunnevad ennast turvaliselt, lootusrikkalt, rahulikult ja kaasatuna. Selline seisund on täpselt vastupidine kriisiolukorra loomulikule esmareaktsioonile. Hädaolukord, seisnegu see siis looduskatastroofis, sõjas, epideemias, massitulistamises või muus, soodustab negatiivsete reaktsioonide ja emotsioonide ilmnemist (hirm, kurbus, ärevus, segadus, viha, meeltesegadus, osavõtmatus, teadmatus, stress, depressioon). Inimesi tuleb nimetatud seisunditest ja emotsioonidest üle saamisel aidata.
Kui tavaline psühholoog on hädaolukorras pigem emotsionaalseks toeks ja taastumisprotsessi suunajaks, siis sotsiaalpsühholoog on pigem üldsuse informeerija ja teadvustaja. Andes teavet selle kohta, kuidas inimesed kipuvad hädaolukordades käituma, aitab sotsiaalpsühholoog reaktsioone teadvustada ja mingil määral ka leevendada-kontrollida.
Meditsiinisotsioloog P. Strong on toonud oma essees “Epidemic Psychology: a model” (1990) mudeli, milles käsitleb inimeste psühholoogilist ja sotsiaalset reaktsiooni nakkushaiguse ulatuslikule levimisele. Ta loob kujundi, et ulatuslik haiguspuhang kutsub esile kolm järgmist epideemiat - hirmu epideemia, seletuse otsimise epideemia ja tegutsemise epideemia.
Esimese - hirmu - all peab ta silmas eelkõige inimese irratsionaalset reaktsiooni haiguse levimisele. Näiteks inimene, kellel tegelikult ei ole mitte mingit põhjust ohtu tunda, võib ennast tunda ohustatuna ja selle tõttu paanikasse sattuda. Inimene võib hakata kahtlustama või süüdistama haiguse levi(ta)mises neid, keda ei ole tegelikult põhjust kahtlustada või süüdistada. See omakorda võib vallandada mõne grupi või indiviidi põhjuseta häbimärgistamise, sotsiaalse isolatsiooni või nende vastu suunatud vägivalla.
Teise - selgitamise - all viitab P. Strong sellele, et inimesed kipuvad sündmustele otsima põhjusi või juhtunutele selgitusi. Kuna inimestel on erinevad kogemused ja põhimõtted ning nad tarbivad erinevat meediat, tekib tohutul hulgal erinevaid vaatepunkte ja konkureerivaid teooriad, mis püüavad juhtunut omal moel põhjendada-selgitada. Nii tekib olukord, kus ametlik, äärmuslik, liberaalne, populistlik jms selgitus eksisteerivad kõrvuti ning n-ö tirivad inimest, kes tahab mõista, mis toimub, korraga mitmesse suunda.
Kolmas - tegutsemine või nägemus tegutsemisest - lähtub otseselt teisest - vastavalt sellele, kuidas olukorda mõistetakse, otsitakse sellele ka lahendusi. Kuna selgitusi on aga mitu, siis on ka võimalikke lahendusi mitu. Ühtse nägemuse puudumine sellest, mida olukorra lahendamiseks tegema peab, teeb olukorra lahendamise aga üpris kaootiliseks või isegi võimatuks.
Nakkushaigustega seotud reaktsioonide hulgas domineerib üldiselt hirm ja seda on ülevaatlikult käsitlenud nt G. Pappas jt artiklis “Psychosocial consequences of infectious diseases” (2009). Autorid peavad hirmu alateadlikuks reaktsiooniks, mis tähendab, et see on suuresti kontrollimatu. Samas leiavad nad, et reaktsiooni on võimalik teatud väliste teguritega mõjutada ja suunata. Väliseks teguriks on siinjuures eelkõige informatsioon ning kuidas ja kes seda edastab. Vildakas meediakajastus (ülepaisutamine, ühepoolne statistika, minevikukogemusega hirmutamine vms) või võimude teadmatus (informatsiooni kinni pidamine, teadmatus, kuidas toimida) kujundavad seda, milliseks hirmureaktsioon kujuneb.
Kui tavaline psühholoog on hädaolukorras pigem emotsionaalseks toeks ja taastumisprotsessi suunajaks, siis sotsiaalpsühholoog on pigem üldsuse informeerija ja teadvustaja. Andes teavet selle kohta, kuidas inimesed kipuvad hädaolukordades käituma, aitab sotsiaalpsühholoog reaktsioone teadvustada ja mingil määral ka leevendada-kontrollida.
Meditsiinisotsioloog P. Strong on toonud oma essees “Epidemic Psychology: a model” (1990) mudeli, milles käsitleb inimeste psühholoogilist ja sotsiaalset reaktsiooni nakkushaiguse ulatuslikule levimisele. Ta loob kujundi, et ulatuslik haiguspuhang kutsub esile kolm järgmist epideemiat - hirmu epideemia, seletuse otsimise epideemia ja tegutsemise epideemia.
Esimese - hirmu - all peab ta silmas eelkõige inimese irratsionaalset reaktsiooni haiguse levimisele. Näiteks inimene, kellel tegelikult ei ole mitte mingit põhjust ohtu tunda, võib ennast tunda ohustatuna ja selle tõttu paanikasse sattuda. Inimene võib hakata kahtlustama või süüdistama haiguse levi(ta)mises neid, keda ei ole tegelikult põhjust kahtlustada või süüdistada. See omakorda võib vallandada mõne grupi või indiviidi põhjuseta häbimärgistamise, sotsiaalse isolatsiooni või nende vastu suunatud vägivalla.
Teise - selgitamise - all viitab P. Strong sellele, et inimesed kipuvad sündmustele otsima põhjusi või juhtunutele selgitusi. Kuna inimestel on erinevad kogemused ja põhimõtted ning nad tarbivad erinevat meediat, tekib tohutul hulgal erinevaid vaatepunkte ja konkureerivaid teooriad, mis püüavad juhtunut omal moel põhjendada-selgitada. Nii tekib olukord, kus ametlik, äärmuslik, liberaalne, populistlik jms selgitus eksisteerivad kõrvuti ning n-ö tirivad inimest, kes tahab mõista, mis toimub, korraga mitmesse suunda.
Kolmas - tegutsemine või nägemus tegutsemisest - lähtub otseselt teisest - vastavalt sellele, kuidas olukorda mõistetakse, otsitakse sellele ka lahendusi. Kuna selgitusi on aga mitu, siis on ka võimalikke lahendusi mitu. Ühtse nägemuse puudumine sellest, mida olukorra lahendamiseks tegema peab, teeb olukorra lahendamise aga üpris kaootiliseks või isegi võimatuks.
Nakkushaigustega seotud reaktsioonide hulgas domineerib üldiselt hirm ja seda on ülevaatlikult käsitlenud nt G. Pappas jt artiklis “Psychosocial consequences of infectious diseases” (2009). Autorid peavad hirmu alateadlikuks reaktsiooniks, mis tähendab, et see on suuresti kontrollimatu. Samas leiavad nad, et reaktsiooni on võimalik teatud väliste teguritega mõjutada ja suunata. Väliseks teguriks on siinjuures eelkõige informatsioon ning kuidas ja kes seda edastab. Vildakas meediakajastus (ülepaisutamine, ühepoolne statistika, minevikukogemusega hirmutamine vms) või võimude teadmatus (informatsiooni kinni pidamine, teadmatus, kuidas toimida) kujundavad seda, milliseks hirmureaktsioon kujuneb.
Aitäh, et võtsid vaevaks tugimaterjal läbi töötada. Näeme muuseumis!