Sina ja sinu grupikaaslased kuulute väliepidemioloogide gruppi ning täidate ülesande, mis kuulub haiguspuhangu korral väliepidemioloogide pädevusse. Ülesande saate muuseumis, kuid veebilehel olev tugimaterjali aitab teil rolli sisse elada ja annab vihjeid ees ootava kohta.
NB! See on roll, mille sees toimub veel üks jagunemine. Otsustage grupikaaslastega, kes teist on 1. epidemioloog, 2. abiline ja 3. kontrolör.
NB! See on roll, mille sees toimub veel üks jagunemine. Otsustage grupikaaslastega, kes teist on 1. epidemioloog, 2. abiline ja 3. kontrolör.
VÄLIEPIDEMIOLOOGID
Epidemioloogid on rahvatervishoiu valdkonnas tegutsevad ametnikud ja teadlased, kelle peamiseks ülesandeks on uurida haiguspuhangutega seotud asjaolusid. Epidemioloogid tuvastavad nakkuskolde, nakkusallika, määravad haigustekitaja levimisviisi, selgitavad välja nakkusohtlikud inimesed ja riskirühmad ning kavandavad viise, kuidas haiguse edaspidist või korduvat levikut takistada.
Tinglikult võib eristada rakendusepidemiolooge, kes tegelevad haiguste seirega ning puhangute ilmnemisel aktiivselt sekkuvad (nt Terviseameti töötajad) ja teadusele orienteeritud epidemiolooge, kes tegelevad pikaajaliste uuringute ja uute uurimismeetodite välja töötamisega (nt TAI või TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi töötajad).
Lisaks uurimistööle, mida tehakse valdavalt arvutiga kontorimiljöös, tuleb epidemioloogil andmete kogumiseks võtta ette käike haigete või nakkusallika juurde. Väliepidemioloogia ei ole seejuures eraldi elukutse, vaid esindab pigem epidemioloogi töö üht külge - välitööd. Haigete küsitlemise teel saadakse esmast infot selle kohta, kust nakkus on saadud - näiteks leitakse, et kõik haiged on umbes samal ajal külastanud sama restorani (nakkuskoldeks on restoran). Selle baasil püstitatakse hüpotees nakkusallika kohta. "Sündmuskohta" minnakse selleks, et kontrollida hüpoteesi paikapidavust: kontrollitakse erinevaid toiduained või otsitakse otsest allikat restoranis.
Selles töös on oluline kiirus ja täpsus – mida kiiremini kogutakse haiguspuhangu kohta infot, seda kiiremini jõutakse ettepanekuteni, kuidas puhangut takistada ning haiguse levikule piir panna. Erakordsete puhangute juures lisandub meedia tähelepanu, elanikkonna hirm ning avalikkuse surve, mis rõhutavad kiire tegutsemise olulisust veelgi.
Enamik haigusi, mida epidemioloogid tänapäeval uurivad, ei ole ohtlikud ega vaja nakkuskoldesse või nakkusallika juurde minnes eriliste lisameetmete rakendamist. Isikukaitsevahendite küsimus on rahvatervishoiu valdkonna töötajatele elulise tähtsusega eriti kardetavate ja väga nakkusohtlike haiguste puhul, sest vähimalgi kokkupuutel nakkusallika või mõne haigega võivad olla rasked tagajärjed. Samuti on kaitseriituse kandmine ülioluline väliepidemioloogidele, kui minnakse esmakordselt kindlaks tegema tundmatu haiguspuhanguga seotud asjaolusid.
Tinglikult võib eristada rakendusepidemiolooge, kes tegelevad haiguste seirega ning puhangute ilmnemisel aktiivselt sekkuvad (nt Terviseameti töötajad) ja teadusele orienteeritud epidemiolooge, kes tegelevad pikaajaliste uuringute ja uute uurimismeetodite välja töötamisega (nt TAI või TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi töötajad).
Lisaks uurimistööle, mida tehakse valdavalt arvutiga kontorimiljöös, tuleb epidemioloogil andmete kogumiseks võtta ette käike haigete või nakkusallika juurde. Väliepidemioloogia ei ole seejuures eraldi elukutse, vaid esindab pigem epidemioloogi töö üht külge - välitööd. Haigete küsitlemise teel saadakse esmast infot selle kohta, kust nakkus on saadud - näiteks leitakse, et kõik haiged on umbes samal ajal külastanud sama restorani (nakkuskoldeks on restoran). Selle baasil püstitatakse hüpotees nakkusallika kohta. "Sündmuskohta" minnakse selleks, et kontrollida hüpoteesi paikapidavust: kontrollitakse erinevaid toiduained või otsitakse otsest allikat restoranis.
Selles töös on oluline kiirus ja täpsus – mida kiiremini kogutakse haiguspuhangu kohta infot, seda kiiremini jõutakse ettepanekuteni, kuidas puhangut takistada ning haiguse levikule piir panna. Erakordsete puhangute juures lisandub meedia tähelepanu, elanikkonna hirm ning avalikkuse surve, mis rõhutavad kiire tegutsemise olulisust veelgi.
Enamik haigusi, mida epidemioloogid tänapäeval uurivad, ei ole ohtlikud ega vaja nakkuskoldesse või nakkusallika juurde minnes eriliste lisameetmete rakendamist. Isikukaitsevahendite küsimus on rahvatervishoiu valdkonna töötajatele elulise tähtsusega eriti kardetavate ja väga nakkusohtlike haiguste puhul, sest vähimalgi kokkupuutel nakkusallika või mõne haigega võivad olla rasked tagajärjed. Samuti on kaitseriituse kandmine ülioluline väliepidemioloogidele, kui minnakse esmakordselt kindlaks tegema tundmatu haiguspuhanguga seotud asjaolusid.
Isikukaitsevahendid
Nagu nimigi ütleb, on kaitseriietuse eesmärk kaitsta inimest patogeeni eest. Eriti oluline on see juhul, kui uurijad, epidemioloogid, veterinaarid, arstid ja muu meditsiiniline personal peavad nakatanute või nakkusallikaga otseselt kokku puutuma.
Esile kerkivad uued nakkushaigused tabavad meditsiinitöötajaid enamasti ootamatult, mistõttu ei ole neil alati võimalik kaitseriietust ega ennetavat vaktsineerimist õigeaegselt rakendada. Esmahaigestumiste juures on oluline ka teadmatuse aspekt - meditsiinipersonalil ei ole uue haiguse ja patogeeni kohta infot, ei teata selle nakkuslikkust või levimisviisi.
Nii võib tekkida olukord, kus haigega tegelev meditsiinipersonal on täiesti kaitseta ning saab surmaga lõppeda võiva nakkuse, millel on omakorda ohtlikud tagajärjed. Meditsiinipersonali vähenemine niigi arstiabiga alavarustatud piirkondades tingib järgmised surmad, mida oleks võinud arsti sekkumisega ära hoida. Näiteks Guinea, Libeeria ja Sierra Leone kaotasid Ebola viiruse puhangus vastavalt 78, 83 ja 79 meditsiinitöötajat, mistõttu nendes piirkondades kasvas imikusuremus (Evans jt 2015).
Epidemioloogidel on meditsiinipersonali ees oluline eelis - neil on esialgset infot, mis võimaldab neil välitööle minnes aegsasti kaitseriietusele mõelda.
Kaitseriietus
Enamasti kuulub kaitseriietuse komplekti kittel või kombinesoon, mask või respiraator, prillid või näokaitse ning kindad. Iga kaitsevahendi eesmärk on üsna üheselt mõistetav - kittel ennetab haigustekitaja sattumist nahale või riietele, mask või respiraator takistavad haigustekitaja sissehingamist, prillid ja näokaitse haigustekitaja sattumist näole ja kindad takistavad haigusosakeste edasi kandmist patogeenivabadele pindadele. Olenevalt nakkusohust ja nakkuse levikuviisist, otsustatakse ühte või teist tüüpi kaitseelementide kasuks. Näiteks kitlite puhul on olenevalt olukorrast võimalik valida orgaanilise või sünteetilise materjali vahel. Erinevalt orgaanilisest materjalist ei lase sünteetiline põll läbi näiteks vedelikku, mis muutub oluliseks kui on oht kokku puutuda vere või kehavedelikega. Üldiselt seatakse kaitseriietuse elementidele kindlad kvaliteedinõuded, mille vastavust kontrollitakse rangelt.
Lisaks sellele on kaitseriietuse efektiivsuse tagamisel väga oluline roll riietuse kandjal.
Esiteks tuleb mõelda, kuidas välistada igasugune otsene kokkupuude nakkusosakestega. Üks viis seda teha, on katta oma keha nii, et ei jääks ühtegi paljast kohta. Kui on teada, et nakkusosakesed kanduvad edasi õhu kaudu, peaks üheks esimeseks meetmeks olema respiraatori kasutamine. Kui aga nakkus kandub edasi otsese kontakti teel, siis on respiraatorist olulisem kittel ja kindad.
Teiseks tuleb teadvustada, et kui kaitseriietuse mõni komponent puutub kokku patogeeniga, jäävad viimased sinna pidama ja võivad järgmiste kontaktidega edasi levida. Piltlikult öeldes ei ole kaitsemeetmete seisukohast arukas tegu võtta ära respiraator ent nokkida saastunud kinnas käes nina. Pärast nakkusallika juures viibimist kaitseriietuse korratult seljast viskamine ja vedelema jätmine lõppeb halvasti nii kandjale endale kui kõikidele teistele, kes saastunud riietega edaspidi kokku puutuvad.
Esile kerkivad uued nakkushaigused tabavad meditsiinitöötajaid enamasti ootamatult, mistõttu ei ole neil alati võimalik kaitseriietust ega ennetavat vaktsineerimist õigeaegselt rakendada. Esmahaigestumiste juures on oluline ka teadmatuse aspekt - meditsiinipersonalil ei ole uue haiguse ja patogeeni kohta infot, ei teata selle nakkuslikkust või levimisviisi.
Nii võib tekkida olukord, kus haigega tegelev meditsiinipersonal on täiesti kaitseta ning saab surmaga lõppeda võiva nakkuse, millel on omakorda ohtlikud tagajärjed. Meditsiinipersonali vähenemine niigi arstiabiga alavarustatud piirkondades tingib järgmised surmad, mida oleks võinud arsti sekkumisega ära hoida. Näiteks Guinea, Libeeria ja Sierra Leone kaotasid Ebola viiruse puhangus vastavalt 78, 83 ja 79 meditsiinitöötajat, mistõttu nendes piirkondades kasvas imikusuremus (Evans jt 2015).
Epidemioloogidel on meditsiinipersonali ees oluline eelis - neil on esialgset infot, mis võimaldab neil välitööle minnes aegsasti kaitseriietusele mõelda.
Kaitseriietus
Enamasti kuulub kaitseriietuse komplekti kittel või kombinesoon, mask või respiraator, prillid või näokaitse ning kindad. Iga kaitsevahendi eesmärk on üsna üheselt mõistetav - kittel ennetab haigustekitaja sattumist nahale või riietele, mask või respiraator takistavad haigustekitaja sissehingamist, prillid ja näokaitse haigustekitaja sattumist näole ja kindad takistavad haigusosakeste edasi kandmist patogeenivabadele pindadele. Olenevalt nakkusohust ja nakkuse levikuviisist, otsustatakse ühte või teist tüüpi kaitseelementide kasuks. Näiteks kitlite puhul on olenevalt olukorrast võimalik valida orgaanilise või sünteetilise materjali vahel. Erinevalt orgaanilisest materjalist ei lase sünteetiline põll läbi näiteks vedelikku, mis muutub oluliseks kui on oht kokku puutuda vere või kehavedelikega. Üldiselt seatakse kaitseriietuse elementidele kindlad kvaliteedinõuded, mille vastavust kontrollitakse rangelt.
Lisaks sellele on kaitseriietuse efektiivsuse tagamisel väga oluline roll riietuse kandjal.
Esiteks tuleb mõelda, kuidas välistada igasugune otsene kokkupuude nakkusosakestega. Üks viis seda teha, on katta oma keha nii, et ei jääks ühtegi paljast kohta. Kui on teada, et nakkusosakesed kanduvad edasi õhu kaudu, peaks üheks esimeseks meetmeks olema respiraatori kasutamine. Kui aga nakkus kandub edasi otsese kontakti teel, siis on respiraatorist olulisem kittel ja kindad.
Teiseks tuleb teadvustada, et kui kaitseriietuse mõni komponent puutub kokku patogeeniga, jäävad viimased sinna pidama ja võivad järgmiste kontaktidega edasi levida. Piltlikult öeldes ei ole kaitsemeetmete seisukohast arukas tegu võtta ära respiraator ent nokkida saastunud kinnas käes nina. Pärast nakkusallika juures viibimist kaitseriietuse korratult seljast viskamine ja vedelema jätmine lõppeb halvasti nii kandjale endale kui kõikidele teistele, kes saastunud riietega edaspidi kokku puutuvad.
Aitäh, et võtsid vaevaks tugimaterjal läbi töötada. Näeme muuseumis!